15. Sest te ei ole saanud orjapõlve vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapsepõlve Vaimu, kelles me hüüame: „Abba! Isa!”
16. Seesama Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.
17. Kui me aga oleme lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui ka Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes Temaga kannatame, siis meid ühes Temaga ka austatakse.
18. Sest ma arvan, et selle aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama.
19. Sest kogu loodu ootab pikisilmi Jumala laste ilmsikssaamist.
20. On ju kogu loodu heidetud kaduvuse alla - mitte vabatahtlikult, vaid allaheitja tahtest - ometi lootuse peale,
21. sest ka kogu loodu ise päästetakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste au vabadusse.
22. Sest me teame, et kõik loodu ühtlasi ägab ja on aina sünnitusvaevas tänini;
23. aga mitte üksnes seda, vaid isegi need, kellel on Vaimu esmaand, ka meie ise ägame enestes ning ootame lapseseisust, oma ihu lunastust.
24. Sest me oleme päästetud lootuses. Ent lootus, mida nähakse, ei ole mingi lootus; sest mida keegi näeb, kuidas ta seda veel loodab?
25. Aga kui me loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikkusega.