8. Aga patt, saades tõuget käsust, äratas minus kõiksugu himusid; sest ilma käsuta on patt surnud.
9. Mina elasin enne ilma käsuta; aga kui käsusõna tuli, virgus patt ellu
10. ja mina surin ära, ja nõnda leiti käsusõna, mis mulle pidi olema eluks, mulle olevat surmaks.
11. Sest kui patt oli saanud käsusõnast tõuke, pettis ta mind ja surmas mind selle abil.
12. Nõnda on siis käsk püha ja käsusõna püha ja õige ja hea.
13. Kas siis nüüd see, mis on hea, on saanud mulle surmaks? Mitte sugugi! Vaid patt, et ta ilmneks patuna, on selle hea kaudu mulle toonud surma, et patt ise saaks üliväga patuseks käsusõna läbi.
14. Sest me teame, et käsk on vaimne, aga mina olen lihalik ja müüdud patu alla.
15. Ma ei tunne ju ära, mida ma teen; sest ma ei tee seda, mida ma tahan, vaid mida ma vihkan, seda ma teen.
16. Kui ma aga teen, mida ma ei taha, siis ma möönan, et käsk on hea.
17. Nii ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab.
18. Sest ma tean, et minus, see on minu lihas, ei ela head. Tahet mul on, aga head teha ma ei suuda;
19. sest head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!
20. Kui ma nüüd teen seda, mida ma ei taha, siis ei tee seda enam mitte mina, vaid patt, mis minus elab.