4. Nõnda teiegi, mu vennad, olete surmatud käsule Kristuse ihu läbi, et saaksite teisele mehele, kes on surnuist üles äratatud, et me kannaksime vilja Jumalale.
5. Sest kui me olime lihas, siis patuhimud, mis tõusid käsu läbi, tegutsesid meie liikmetes, et kanda vilja surmale.
6. Aga nüüd me oleme käsust lahti ning oleme surnud sellele, mis meid kinni pidas, nii et me teenime Jumalat vaimu uues olemises ja mitte kirjatähe vanas olemises.
7. Mis me siis ütleme? Ons käsk patt? Mitte sugugi! Ent pattu ma ei oleks tundnud muidu kui käsu kaudu; sest ma ei oleks kurjast himust midagi teadnud, kui käsk ei oleks öelnud: „Sa ei tohi himustada!”
8. Aga patt, saades tõuget käsust, äratas minus kõiksugu himusid; sest ilma käsuta on patt surnud.
9. Mina elasin enne ilma käsuta; aga kui käsusõna tuli, virgus patt ellu
10. ja mina surin ära, ja nõnda leiti käsusõna, mis mulle pidi olema eluks, mulle olevat surmaks.
11. Sest kui patt oli saanud käsusõnast tõuke, pettis ta mind ja surmas mind selle abil.