1. Mis me nüüd ütleme? Kas peame jääma patusse, et arm suureneks?
2. Ei milgi kombel! Meie, kes oleme ära surnud patule, kuidas peaksime veel elama selles?
3. Või te ei tea, et nii mitu, kui meid on ristitud Kristusesse Jeesusesse, oleme ristitud Tema surmasse?
4. Me oleme siis surmasse ristimise kaudu ühes Temaga maha maetud, et otsekui Kristus on surnuist üles äratatud Isa au läbi, nõnda meiegi käiksime uues elus.
5. Sest kui me oleme kasvanud ühte Tema surma sarnasusega, siis saame üheks ka Tema ülestõusmise sarnasusega,
6. kuna me seda teame, et meie vana inimene on ühes temaga risti löödud, et patuihu kaotataks, nõnda et me enam ei orjaks pattu;
7. sest kes on surnud, see on õigeks mõistetud patust.
8. Aga kui me ühes Kristusega oleme surnud, siis usume, et me ühes Temaga saame ka elama.
9. Sest me teame, et Kristus pärast seda, kui Ta surnuist üles äratati, enam ei sure; surm ei valitse enam Tema üle.
10. Sest mis Ta suri, seda Ta suri patule ühe korra; aga mis Ta elab, elab Ta Jumalale.
11. Nõnda arvake teiegi endid surnud olevat patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.
12. Seepärast ärgu valitsegu siis patt teie surelikus ihus, et te kuulaksite teda tema himudes.
13. Ärge ka mitte andke oma liikmeid ülekohtu relviks patule, vaid andke iseendid Jumalale kui need, kes surnuist on saanud elavaks, ja oma liikmed õiguse relviks Jumalale.
14. Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all.
15. Kuidas siis? Kas hakkame pattu tegema, sest me ei ole käsu all, vaid armu all? Mitte sugugi!