11. Siis kuningas läks sisse lauavõõraid vaatama ja nägi seal inimest, kellel ei olnud pulmariiet seljas.
12. Ja ta ütles temale: Sõber, kuidas sa siia oled sisse tulnud, ilma et sul pulmariiet oleks? Aga too ei saanud sõnagi suust.
13. Siis kuningas ütles teenijaile: Siduge tema jalad ja käed ja heitke ta kõige äärmisemasse pimedusse, seal on ulumine ja hammastekiristamine!
14. Sest paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud!”
15. Siis läksid variserid ja pidasid nõu, kuidas nad Teda Ta kõnest saaksid võrgutada.
16. Ja nad läkitavad Tema juure oma jüngrid ühes Heroodese seltsiga ja lasevad ütelda: „Õpetaja, me teame, et Sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ega hooli ühestki, sest Sa ei vaata inimese isikule.
17. Ūtle nüüd meile, mida Sa arvad: Kas on tarvis anda maksu keisrile või mitte?”
18. Aga Jeesus mõistis nende tigedust ja ütles: „Te silmakirjatsejad, miks te Mind kiusate?
19. Näidake Mulle maksuraha!” Ja nad tõid Tema kätte ühe teenari.
20. Tema ütles neile: „Kelle kuju ja pealkiri see on?”
21. Nad vastasid Temale: „Keisri.” Siis Ta ütles neile: „Andke siis keisrile, mis kuulub keisrile, ja Jumalale, mis kutsub Jumalale!”
22. Kui nad seda kuulsid, imestasid nad ja jätsid Tema ning läksid ära.
23. Sel päeval tuli Tema juure sadusere, kes ütlevad, et ülestõusmist ei olegi, ja küsisid Talt:
24. „Õpetaja, Mooses on ütelnud: Kui keegi sureb lasteta, peab ta vend abielluma ta naisega ja soetama oma vennale järglase.
25. Meie juures oli seitse venda. Esimene abiellus ja suri, ja et tal ei olnud järglast, jättis ta oma naise oma vennale.
26. Nõndasamuti ka teine ja kolmas kuni seitsmendani.
27. Kõige viimaks suri ka naine.
28. Ent ülestõusmises, kelle naiseks ta jääb nende seitsme seast, sest ta on kõikidel olnud?”