4. Ja kui ta külvas, kukkus muist tee ääre, ja linnud tulid ja sõid selle ära.
5. Muist kukkus kaljuse maa peale, kus tal ei olnud palju mulda. Ja see tärkas ruttu, sest tal ei olnud sügavat maad.
6. Aga kui päike tõusis, kõrbes ta, ja et tal ei olnud juurt, kuivas ta ära.
7. Muist kukkus ohakate sekka ja ohakad tõusid ja lämmatasid selle.
8. Aga muist kukkus hea maa peale ja kandis vilja, mõni iva sada seemet, mõni kuuskümmend ja mõni kolmkümmend.
9. Kellel kõrvad on, see kuulgu!”
10. Siis jüngrid astusid Ta juure ja ütlesid Temale: „Mispärast Sa räägid neile tähendamissõnadega?”
11. Tema kostis ning ütles: „Teile on antud mõista Taevariigi saladusi, neile aga ei ole antud.
12. Sest kellel on, sellele antakse, ja tal on küllalt; aga kellel ei ole, sellelt võetakse ka see, mis tal on!
13. Sellepärast Ma räägin neile tähendamissõnadega, et nad nähes ei näeks ja kuuldes ei kuuleks ega mõistaks!
14. Ja nende kohta läheb täide prohvet Jesaja ennustus, mis ütleb: Kuuldes te kuulete ega mõista, ja nähes te näete ega taipa!
15. Sest sellesinase rahva süda on tuimaks läinud ja nad kuulevad raskesti oma kõrvadega ja sulevad oma silmad, et nad silmadega ei näeks ja kõrvadega ei kuuleks ja südamega ei mõistaks ega pöörduks, et Mina neid parandaksin!
16. Aga õndsad on teie silmad, et nad näevad, ja teie kõrvad, et nad kuulevad!