21. temal aga ei ole juurt eneses, vaid ta on ainult üürikeseks: kui viletsus ning kiusatus tuleb sõna pärast, taganeb ta varsti.
22. Aga mis ohakate sekka külvati, tähendab seda, kes küll sõna kuuleb, maailma mure ja rikkuse pettus aga lämmatab sõna ära ja see jääb viljatumaks.
23. Ent mis külvati hea maa peale, tähendab seda, kes sõna kuuleb ning saab sellest aru ja kannab ka vilja; ja mõni annab sada seemet, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend!”
24. Teise tähendamissõna esitas Ta neile ning ütles: „Taevariik on mehe sarnane, kes oma põllule külvas hea seemne.
25. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas lustet nisu sekka ja läks ära.
26. Kui nüüd oras kasvas ja vili hakkas looma, siis tuli ka luste nähtavale.
27. Aga majaisanda orjad tulid tema juure ning ütlesid temale: Isand, eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust tuleb sellele nüüd lustet?
28. Tema ütles neile: Seda on teinud vaenuline inimene. Siis ütlesid orjad temale: Kas sa nüüd tahad, et me läheme ja selle kokku kogume?
29. Aga tema ütles: Ei, et te lustet katkudes ühes sellega ei kisuks välja ka nisu.
30. Laske mõlemad ühtlasi kasvada lõikuseks, ja lõikuseajal Ma ütlen lõikajaile: Koguge enne lusted ja siduge vihku ärapõletamiseks, nisu aga koguge kokku mu aita!”
31. Teise tähendamissõna Ta esitas neile ning ütles: „Taevariik on sinepiivakese sarnane, mille mees võttis ning külvas oma põllule.
32. See on küll kõige väiksem kõigist seemneist, aga kui see on kasvanud, on see suurim aiataimedest ja saab puuks, nii et taeva linnud tulevad ja teevad pesad ta okstele!”