17. Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: Kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte!
18. Ma asun teele ning lähen oma isa juure ja ütlen temale: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees
19. ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!
20. Ja ta läks teele ja tuli oma isa juure. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.
21. Aga poeg ütles talle: Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!
22. Ent isa ütles oma sulastele: Tooge k
23. ja tooge, veristage nuumvasikas ja söögem ning olgem r
24. sest see mu poeg oli surnud ja on ellu virgunud, ta oli kadunud ja on leitud! Ja nemad hakkasid r
25. Aga tema vanem poeg oli väljal; ja kui ta sealt tulles j
26. Siis ta kutsus ühe teenijaist enda juure ja kuulas, mis see peaks olema.