1. Juudas, Jeesuse Kristuse sulane, Jakoobuse vend, Jumalas Isas armastatud ja Jeesuses Kristuses hoitud kutsutuile.
2. Halastust ja rahu ja armastust lisatagu teile rohkesti!
3. Armsad, et mul oli kange hool kirjutada teile meie ühisest õndsusest, siis oli mul tungiv vajadus manitseda teid võitlemisele pühadele kord antud usu poolest.
4. Sest teie sekka on poetunud mõningaid inimesi, kes juba ammu on pandud kirja tulevase hukatuse jaoks, jumalatuid, kes meie Jumala armu tarvitavad, et lodevalt elada, ning salgavad meie ainsa valitseja ja meie Issanda Jeesuse Kristuse.
5. Aga ma tahan meelde tuletada teile, kes kõike juba olete korra teada saanud, et Issand, kui Ta rahva oli päästnud Egiptusest, teisel korral hukkas ära need, kes ei uskunud,
6. ja et Tema Inglid, kes oma seisust ei hoidnud, vaid jätsid maha oma eluaseme, pani kinni igaveste ahelatega pilkase pimeduse alla suure päeva kohtuks;
7. nagu Soodoma ja Gomorra ja nende ümberkaudsed linnad, kes samal kombel kui needki elasid porduelu ja ajasid taga teist liha, on hoiatavaks näiteks, kannatades igavese tule nuhtlust.
8. Nõndasamuti rüvetavad needki unenägijad oma liha, põlgavad Issanda valitsust, pilkavad aukandjaid vaime.
9. Aga ei Peaingel Miikaelgi, kui ta riidles ning vaidles kuradiga Moosese keha pärast, ei julgenud lausuda pilkavat otsust, vaid ütles: „Issand sõidelgu sind!”
10. Kuid need pilkavad seda, millest nad midagi ei tea; aga millest nad loomu poolest kui mõistmatud elajad aru saavad, selles nad saadavad endid hukka.
11. Häda neile, et nad on läinud Kaini teed ja on andunud Bileami pettusele tasu eest, ja Korahi kombel vastuhakkamisega on läinud hukka!
12. Nemad on teie armastussöömaaegadel mustuselaigud, kes kartmatult ühes pidutsevad iseendid nuumates; nad on tuulte aetavad veeta pilved, sügisesed viljata puud, kahekordselt surnud, juurtega välja kistud,
13. metsikud merelained, mis vahutavad välja oma häbi, eksijad tähed, kellele pilkane pimedus on varutud igaveseks ajaks.