5. Kui nüüd Jeesus Oma silmad üle tõstis ja nägi palju rahvast enese juure tulevat, ütles Ta Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?”
6. Ent seda Ta ütles teda kiusates, sest Ta teadis küll, mida Ta tahtis teha.
7. Filippus vastas Talle: „Leibu kahesaja teenari eest ei jätku neile, et igaüks natukesegi võtaks!”
8. Ūks Tema jüngritest, Andreas, Siimon Peetruse vend, ütleb Talle:
10. Jeesus ütles: „Asetage inimesed maha istuma!” Ja seal paigas oli palju rohtu. Siis asetusid maha arvult umbes viis tuhat meest!
11. Jeesus võttis nüüd leivad, tänas ja, andis neile, kes maas istusid, samuti kai neist kalukesist, niipalju kui nad tahtsid.
12. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Ta oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palukesed kokku, et midagi ei läheks raisku!”
13. Siis nad kogusid kokku kaksteistkümmend korvitäit palukesi, mis oli üle jäänud viiest odraleivas nendelt, kes olid söönud.
14. Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „See on tõesti Prohvet, kes maailma pidi tulema!”
15. Siis Jeesus sai aru, et nad tahavad tulla ja Teda vägisi võtta ning teha kuningaks. Ja Ta läks jälle kõrvale mäe ainuüksi.16. Aga kui õhtu tuli, läksid Tema jüngrid mereranda
17. ja astusid paati ja tulid teisele poole merd Kapernauma. Aga pimedus oli juba käes ja Jeesus ei olnud veel tulnud nende juure.
18. Ja meri hakkas lainetama, sest suur tuul puhus.
19. Kui nad nüüd olid sõudnud umbes kakskümmend viis või kolmkümmend vagu maad, nägid nad Jeesust merel kõndivat ja paadi lähedale jõudvat, ja nad lõid kartma.
20. Aga Tema ütles neile: „Mina olen see, ärge kartke!”
21. Nüüd nad tahtsid Teda paati võtta, ja varsti sai paat sinna randa, kuhu nad sõitsid.