1. Käsk, olles ainult tulevaste hüvede vari, aga mitte asjade täiskuju ise, ei või iialgi samade iga-aastaste ohvritega, mida ühtelugu ohverdatakse, teha täiuslikuks nende toojaid,
2. sest eks muidu oleksid ju ohvrite toomised lõppenud, sellepärast et neil, kes toimetavad jumalateenistust, ei oleks enam mingit patust südametunnistust, kui nad kord on puhtaks tehtud.
3. Ent ohvritega tuletatakse iga aasta patte meelde.
4. Sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud ära võtta.
5. Sellepärast Ta maailma tulles ütleb: „Ohvrit ega andi Sa ei tahtnud, aga Sa valmistasid Mulle ihu:
6. põletus- ja patuohvrid ei olnud Sulle meelepärast!
7. Siis Ma ütlesin: vaata, Ma tulen — rullraamatus on Minust kirjutatud — tegema Su tahtmist, oh Jumal!”
8. Kuna Ta eespool ütleb: „Ohvreid ja ande ning põletus- ja patuohvreid Sa ei tahtnud ega olegi need Su meele järgi, kuigi neid käsu järgi tuuakse”,
9. siis ütleb Ta pärast: „Vaata, Ma tulen tegema Su tahtmist!” Sellega Ta tunnistab tühjaks esimese ohvri, et panna kehtima teine.
10. Selles tahtmises oleme meiegi pühitsetud Jeesuse Kristuse Ihu ohvriga ühel hoobil.
11. Ja iga preester seisab päevast päeva oma ametis ja ohverdab sageli samu ohvreid, mis iialgi ei või patte ära võtta;
12. aga Tema, kui Ta üheainsa ohvri oli viinud pattude eest, on istunud jäädavalt Jumala paremale käele
13. ja ootab nüüd ainult, kuni Ta vaenlased pannakse Tema jalgealuseks järiks.
14. Sest ühe ohvriga on Ta jäädavalt teinud täiuslikeks need, keda pühitsetakse.
15. Seda tunnistab meile ju ka Püha Vaim; sest kui Ta oli öelnud:
16. „Niisugune on leping, mille Ma teen nendega pärast neid päevi, ütleb Issand: Ma panen neile südamesse Oma käsud ja kirjutan need neile meelde
17. ega mäleta enam nende patte ja ülekohtutegusid!”
18. Aga kus need on andeks antud, seal ei ole enam tarvis ohvrit nende eest.
19. Nii on meil siis, vennad, Jeesuse Veres julgus sissepääsuks pühasse paika;