4. Eks see su käes olles olnud sinu oma, ja kui see oli müüdud, eks see olnud ka siis sinu meelevallas? Mispärast oled sa seda ette võtnud oma südames? Sina ei ole valetanud inimestele, vaid Jumalale!”
5. Kui nüüd Ananias kuulis neid sõnu, langes ta maha ja heitis hinge. Ja suur kartus tuli kõikide peale, kes seda kuulsid.
6. Aga noored mehed tõusid ning koristasid ta ära ja kandsid ta välja ning matsid maha.
7. Arvata kolme tunni pärast tuli tema naine ega teadnud, mis oli sündinud.
8. Aga Peetrus küsis talt: „Ütle mulle, kas te selle hinnaga müüsite põllu?” Tema vastas: „Selle hinnaga jah!”
9. Siis ütles Peetrus talle: „Mispärast on teil üks nõu olnud kiusata Issanda Vaimu? Vaata, nende jalad, kes su mehe matsid, on ukse ees ja kannavad sindki välja!”
10. Siis langes naine kohe maha tema jalge ette ja heitis hinge. Ja kui noored mehed tulid sisse, leidsid nad ta surnud olevat ja kandsid ta välja ning matsid ta tema mehe kõrvale.
11. Ja suur kartus tuli kõige koguduse peale ja kõikide peale, kes seda kuulsid.
12. Aga palju tunnustähti ja imesid sündis rahva seas Apostlite käte läbi. Ja nad olid kõik koos ühel meelel Saalomoni võlvitud hoones.
13. Muudest inimestest aga ei julgenud ükski liituda nende hulka, rahvas aga pidas neist suurt lugu.
14. Seda enam aga lisandus neid, kes uskusid Issandasse, nii mehi kui naisi suurel hulgal!
15. Kandsid ju inimesed haigeid tänavailegi ja asetasid neid vooditesse ja raamidele, et kui Peetrus tuleb, tema vari langeks mõne peale nendest.
16. Ka tuli rahvast kokku Jeruusalemma ümberkaudseist linnadest, tuues haigeid ja rüvedaist vaimudest vaevatuid, ja need kõik said terveks.
17. Aga ülempreester tõusis ning kõik ta kaaslased, saduseride lahk, ning said täis viha,
18. ja pistsid oma käed Apostlite külge ning panid nad üldisesse vanglasse.
19. Aga Issanda Ingel tegi öösel vangihoone uksed lahti ja viis nad välja ning ütles:
20. „Minge, esinege ning rääkige rahvale pühakojas kõik selle elu sõnad!”
21. Kui nad seda olid kuulnud, läksid nad koidu ajal pühakotta ja õpetasid. Aga ülempreester ja tema kaaslased tulid ja kutsusid kokku Suurkohtu ja kõik Iisraeli laste vanematekogu ja läkitasid sulased vangitorni neid tooma.
22. Kui nüüd sulased kohale jõudsid, ei leidnud nad neid vangihoonest. Nad tulid tagasi ja andsid seda teada,
23. öeldes: „Vangla me leidsime küll hästi hoolsasti lukustatud olevat ja hoidjad väljas uste ees seisvat, aga kui me avasime, ei leidnud me kedagi seest!”
24. Kui pühakoja pealik ja ülempreestrid neid sõnumeid kuulsid, jäid nad kahevahele, mis sellest arvata.