33. Aga seni kui valgeks läks, manitses Paulus neid kõiki leiba võtta ja ütles: „Täna on neljateistkümnes päev, kui te ootate ja olete söömata ega ole midagi suhu võtnud.
34. Sellepärast ma manitsen teid leiba võtta, sest see on tarvilik teie pääsemiseks; ei tohi ju ühelgi teie seast juuksekarvgi peast kaotsi minna!”
35. Kui ta seda oli öelnud, võttis ta leiva, tänas Jumalat nende kõikide nähes, murdis ja hakkas sööma.
36. Siis nende kõikide meel läks heaks ja nad võtsid ka leiba.
37. Aga neid kõiki oli laeval kakssada seitsekümmend kuus hinge.
38. Ja kui nad olid leiba võtnud, kergendasid nad veel laeva, heites vilja merre.
39. Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli, aga nad nägid üht lahte, millel oli sobiv rand. Sinna nad otsustasid, kui võimalik, laeva ajada.
40. Nad raiusid ankrud katki ja lasksid need merre vajuda; siis nad päästsid tüüri köied lahti ja seadsid väikese purje tuule järele ning suunasid sõidu ranna poole.
41. Ent nad sattusid neemele ja ajasid laeva sinna; laeva nina tungis sinna sisse ja jäi liikumata seisma, aga pära katkes kangete lainete käes.
42. Ent sõjameestel oli nõu vangid ära tappa, et ükski neist ujudes ei pääseks põgenema.
43. Kuid pealik, tahtes Paulust päästa, keelas neid seda nõu täitmast ja käskis neid, kes oskasid ujuda, esimestena hüpata vette ja väljuda maale,
44. aga teisi ta käskis püüda randa jõuda laudadel ja muist laevatükkidel. Ja sel kombel pääsesid kõik tervelt maale.