20. vaid jutlustasin esiti neile, kes elavad Damaskuses, ja siis neile, kes elavad Jeruusalemmas ja kogu Judeamaal, ja paganaile, et nad meelt parandaksid ja pöörduksid Jumala poole ning teeksid õigeid meeleparanduse tegusid.
21. Selle asja pärast on juudid mind kinni võtnud pühakojas ja on püüdnud mind tappa.
22. Aga et ma tänapäevani olen Jumalalt abi saanud, siis ma seisan veel siin ja tunnistan nii väikestele kui suurtele ega ütle muud midagi kui seda, mis prohvetid ja Mooses on rääkinud tulevasist asjust,
23. et Kristus pidi kannatama ja esimesena surnuist üles tõusma ning kuulutama valgust niihästi juutidele kui paganaile!”
24. Aga kui ta nõnda enese eest kostis, ütles Festus suure häälega: „Paulus, sa jampsid! Suur kirjatarkus paneb sind jampsima!”
25. Aga Paulus ütles: „Auline Festus, ma ei jampsi mitte, vaid ma räägin tõelisi ja mõistlikke sõnu!
26. Sest kuningas teab neid asju küll ja temale mina räägin ka julgesti, sest ma ei arva midagi temale teadmata olevat neist asjust; ei ole ju need nurgas sündinud.
27. Kas sina, kuningas Agrippas, usud prohveteid? Ma tean, et sa usud!”
28. Aga Agrippas ütles Paulusele: „Ei puudu palju, sa meelitad mind, et ma saaksin kristlaseks!”
29. Aga Paulus ütles: „Ma sooviksin küll Jumalalt, olgu piskus või paljus, et mitte ainult sina, vaid ka kõik, kes mind täna kuulete, saaksite niisuguseiks nagu mina olen, aga ilma nende köidikuteta!”
30. Siis tõusid üles kuningas ja maavalitseja ja Berniike ning need, kes nendega istusid,
31. ja läksid kõrvale ning rääkisid isekeskis ja ütlesid: „See inimene ei tee midagi, mis oleks surma ja köidikute väärt!”
32. Siis Agrippas ütles Festusele: „Selle inimese oleks võinud lahti lasta, kui ta mitte ei oleks nõudnud keisri kohut!”