11. Nagu sa võid teada saada, ei ole rohkem kui kaksteist päeva sellest, kui ma läksin üles Jeruusalemma Jumalat kummardama.
12. Ei nad ole leidnud mind ühegi inimesega kõnelemast ega rahva seas tüli tõstmast, ei pühakojas, ei kogudusekodades ega linnas;
13. nad ei või ka tõeks teha seda, milles nad nüüd mind süüdistavad.
14. Aga seda ma tunnistan sulle, et ma seda õpetust mööda, mida nad kutsuvad usulahuks, nõnda teenin oma esiisade Jumalat, et ma usun kõike, mis käsuõpetuses ja prohvetite raamatutes on kirjutatud,
15. ja et mul on see lootus Jumala peale, mida ka nemad ise ootavad, et tuleb õigete ja ülekohtuste ülestõusmine.
16. Ja selles ma püüan alati hoida puhast südametunnistust Jumala ja inimeste ees.
17. Aga nüüd ma tulin mitme aasta pärast tooma annetusi oma rahvale ja ohvriande.
18. Seda tegemast leidsid mind mõned juudid Aasiamaalt, kui ma pühakojas ennast puhastasin ega andnud põhjust rahvamurruks või käratsemiseks.
19. Need peaksid siin sinu ees olema ja kaebama, kui neil midagi oleks mu vastu.
20. Või öelgu need siinolijad ise, kas nad on minust leidnud mingisugust süüd, kui ma seisin Suurkohtu ees,
21. olgu siis selle ainsa sõna, et ma nende seas seistes hüüdsin: surnute ülestõusmise pärast te mõistate täna kohut minu üle!”
22. Aga Feeliks lükkas asja edasi, sest ta teadis väga hästi, kuidas selle õpetusega lugu on, ja ütles: „Kui ülempealik Lüüsias tuleb siia, siis ma uurin teie asja!”
23. Ja ta käskis pealikut hoida teda vangis, aga kerge vahi all ja mitte takistada omi temale abiks olemast või tema juurde tulemast.
24. Mõne päeva pärast tuli Feeliks ühes oma naise Drusillaga, kes oli juut, ja kutsus Pauluse enese ette ning kuulas ta kõnet usust Kristusesse Jeesusesse.
25. Aga kui Paulus kõneles õigusest ja kasinusest ja tulevasest kohtust, ehmus Feeliks ja kostis: „Mine seks puhuks ära; kui mul aega on, kutsun ma sind jälle!”