7. Kui ta seda oli rääkinud, tõusis kära variseride ja saduseride vahel ja nende hulk läks lahku.
8. Sest saduserid ei ütle ülestõusmist olevat, samuti Ingleid ja vaime; aga variserid tunnustavad mõlemaid.
9. Siis tõusis suur karjumine, ja kirjatundjad variseride hulgast tõusid ja vaidlesid kangesti ning ütlesid: „Me ei leia ühtki paha sellest inimesest! Ehk aga on vaim või Ingel temaga rääkinud?”
10. Aga kui kära läks suureks, kartis ülempealik, et nad Pauluse lõhki kisuvad, ja käskis sõjaväe alla minna ja ta ära kiskuda nende seast ja viia kindlusesse.
11. Aga järgmisel ööl seisis Issand ta juures ning ütles: „Ole julge, Paulus! Sest otsekui sa neid asju Minust oled tunnistanud Jeruusalemmas, nõnda pead sa tunnistama ka Roomas!”
12. Kui nüüd valgeks läks, heitsid mõned juudid ühte nõusse ja andsid isekeskis vande, et nad ei söö ega joo, enne kui nad on Pauluse tapnud.
13. Ja neid oli rohkem kui nelikümmend, kes nõnda olid heitnud vandeliitu.
14. Need läksid ülempreestrite ja vanemate juurde ning ütlesid: „Me oleme needes vandunud mitte midagi suhu võtta, enne kui oleme tapnud Pauluse!
15. Pange siis teie nüüd ühes Suurkohtuga ülempealikule ette, et ta homme tema tooks teie ette, otsekui tahaksite teie ta asja paremini üle kuulata; aga meie oleme valmis teda tapma, enne kui ta saab teie ette!”
16. Aga Pauluse õepoeg sai kuulda varitsemisnõust ja läks alla ning tuli kindlusesse ja teatas seda Paulusele.
17. Siis Paulus kutsus enese juurde ühe pealikuist ja ütles: „Vii see noormees ülempealiku juurde, sest tal on midagi temale öelda!”
18. See võttis siis tema ja saatis ta ülempealiku juurde ja ütles: „Vang Paulus kutsus mind enese juurde ja palus noormehe tuua sinu juurde, sest tal on midagi sulle rääkida!”
19. Aga ülempealik võttis ta kättpidi ja viis ta kõrvale ning küsis temalt: „Mis sul on mulle teatada?”
20. Tema ütles: „Juudid on heitnud ühte nõusse sind paluda, et sa Pauluse homme laseksid viia Suurkohtu ette, otsekui sa mõtleksid paremini üle kuulata tema asja.
21. Aga sina ära usu neid, sest rohkem kui nelikümmend meest nende seast varitsevad teda; need on vandunud mitte enne süüa ja juua kui nad tema on tapnud; ja nüüd on nad valmis ning ootavad sinu luba!”
22. Siis laskis ülempealik noormehe ära minna ja keelas teda kellelegi rääkimast, et ta seda oli temale teada andnud.
23. Ja ta kutsus enese juurde kaks pealikuist ning ütles: „Seadke valmis kakssada sõjameest Kaisareasse minemiseks ja seitsekümmend ratsameest ja kakssada piigimeest kolmandal öötunnil,
24. samuti pidage ratsaloomad valmis, et ühe selga panna Paulus ja tema tervelt viia maavalitseja Feeliksi juurde.”
25. Ka kirjutas ta kirja nende sõnadega: