5. Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.
6. Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,
7. ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.
8. Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.
9. Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.
10. Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.
11. Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas haljas õlipuu leht! Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.
12. Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.
13. Ja kuuesaja esimesel aastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud!
14. Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.
15. Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles: