1. Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metselajaile ja kõigile lojustele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.
2. Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.
3. Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.
4. Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.
5. Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.
6. Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,
7. ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.
8. Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.
9. Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.