8. Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda?
9. Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!”
10. Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi. Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!”
11. Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti.
12. Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga — ja karikas leiti Benjamini kotist!
13. Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.
14. Ja Juuda läks ühes oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette.
15. Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina, oskab endeid seletada?”
16. Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü! Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti!”
17. Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!”
18. Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
19. Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: ons teil isa või mõni vend?
20. Ja meie vastasime oma isandale: meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
21. Ja sa ütlesid oma sulaseile: tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga.
22. Ja me vastasime oma isandale: nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.