16. Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü! Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti!”
17. Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!”
18. Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
19. Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: ons teil isa või mõni vend?
20. Ja meie vastasime oma isandale: meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
21. Ja sa ütlesid oma sulaseile: tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga.
22. Ja me vastasime oma isandale: nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
23. Ja sa ütlesid oma sulaseile: kui teie noorim vend ei tule ühes teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
24. Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad,
25. siis ütles meie isa: minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba.
26. Aga me vastasime: me ei või minna. Kui meie noorim vend on ühes meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole ühes meiega.