5. Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest Kaananimaal oli nälg.
6. Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha.
7. Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: „Kust te tulete?” Ja nad vastasid: „Kaananimaalt, et leiba osta!”
8. Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda.
9. Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: „Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!”
10. Aga nemad ütlesid: „Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma!
11. Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei ole maakuulajad!”
12. Tema aga ütles neile: „Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!”
13. Siis nad vastasid: „Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga üht ei ole enam olemas.”
14. Aga Joosep ütles neile: „See on nõnda, nagu ma teile olen rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad!
15. Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne kui teie noorim vend on siia tulnud!
16. Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!”
17. Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla.
18. Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik:
19. kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes 20 ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!” Ja nad tegid nõnda.