5. aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha.
6. Ja Issand küsis Kainilt: „Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?
7. Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!”
8. Ja Kain kõneles oma venna Aabeliga. Ja sündis, kui nad väljal olid, et Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.
9. Aga Issand küsis Kainilt: „Kus on su vend Aabel?” Ja tema vastas: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?”
10. Ja Tema ütles: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt Minu poole!
11. Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!
12. Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu! Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!”
13. Ja Kain ütles Issandale: „Mu karistus on suurem kui ma suudan kanda!
14. Vaata Sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema Su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik! Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu!”
15. Ja Issand ütles temale: „Sellepärast peab igaühele, kes Kaini tapab, seitsmekordselt kätte makstama!” Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks.
16. Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit.