8. Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes ühes temaga oli, samuti pudulojused, veised ja kaamelid, kahte leeri,
9. sest ta mõtles: kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb!
10. Ja Jaakob ütles: „Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, Kes mulle ütlesid: mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis Ma teen sulle head!
11. Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud! Sest kepp käes ma läksin üle selle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri!
12. Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha ühes emade ja lastega!
13. Sina Ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!”
14. Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks
15. kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,
16. kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.
17. Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: „Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!”
18. Ja ta käskis esimest, öeldes: „Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?
19. Siis vasta: need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!”
20. Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: „Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!
21. Ja öelge ka: vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!” Sest ta mõtles: ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.