38. Ma olin sinu juures kakskümmend aastat! Su emalambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jääri su karjast ma ei söönud.
39. Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut!
40. Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist!
41. Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat pudulojuste pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda!
42. Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse!”
43. Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja pojad on minu pojad ja pudulojused on minu pudulojused, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?
44. Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!”
45. Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.
46. Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: „Korjake kive!” Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.
47. Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.
48. Ja Laaban ütles: „See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!” Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed
49. ja Mispa, sest ta ütles: „Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me üksteist enam ei näe!