22. Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!”
23. Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.
24. Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!”
25. Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!” Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi.
26. Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!”
27. Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!
28. Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!